19. saj. lõpus ja veel tänapäevalgi on koolasaamidel kasutusel elamu vorm kuvaksa, püstkoda. See on kerge kokkupandav lattehitis, mis kaetakse presendiga. Kuvaksa sõrestik koosneb umbes 3 m pikkustest lattidest, mis on paigutatud ringikujuliselt ning ristuvad tipus. Lattide arv on erinev: 15-st 25-ni, sõltuvalt kuvaksa mõõtmetest, mis omakorda sõltub elanike arvust. Kuvaksa ehitamisel paigutatakse alguses kaks või kolm latti püsti ning seotakse tipust nööriga kokku. Kui üks latt on tipust haruline, siis nööri ei kasutata. Pärast seda kui esimesed latid on seotud nööriga, topitakse ülejäänud latid otsapidi nööri vahele. Kuvaksa on harilikult kaetud kahe, presenditükiga, mis sõrestiku külge kinnitatakse nööriga. Kogu ehitise peale toetatakse suurema kindluse saavutamiseks veel paar latti. Üles jäetakse suitsuava. Ukseks on katteriide ülestõstetav serv. Kuvaksa siseplaneering ja erinevate osade nimetused on samad, mis vezhalgi. Kuvaksa't ehk püstkoda kasutavad saamid tundras liikudes. Martin Nurm

Idahandid elavad siiani enamasti perede kaupa eraldi. Elamutüüpideks on praegusel ajal kas püstkoda või palkonn. Turbamätastest maakodasid enam ei ehitata, kuigi Pimi ning Ljamini jõgikondades elati neis veel põlvkond tagasi. Tingimata on majapidamises veel üks või mitu sammasaita, kus hoitakse toiduaineid, riideid ja pühasid nukkusid. Mõnikord ehitatakse nüüdki pühade esemete hoidmiseks eriline ait elumajast põhja- või loodesuunas. Püstkodades elavad pered pruugivad samal eesmärgil pühi nartasid, mis asetsevad samuti põhja- või loodesuunas.